See on alles soendus

Väljakutseid, ka mina,
vahel võin leida,
kui ühe ületan,
kohe uut kohtan.

Võiks ju öelda,
elu on võidujooks,
kuid kellega ma võistlen,
kas võita ennast loodan?

Kuid on hetki,
mil me ei jookse,
kui oleme lõksus,
127 täispikka tundi.
Püüdes leida lahendust,
on näha vaid masendust.
Ainuke võimalus,
nüsida jäse endal,
taskunoaga,
Made in China.
Alternatiive leida
raske on,
ning on see ainuke,
elada, või surra.

Väljakutsetes feilides me mandume,
lööme käega, las läeb kus kurat.
Kuid kukume selleks vaid,
et uuesti tõusta.
Meil vaid üks elu on elada,
miks raisata aega,
mõeldes sellele, mis oli,
mõtle, mida teha saad paremini.

Kui endal vähe on aega,
teha paremini, alata otsast,
siis õpeta oma poega,
las õpib sinu vigadest.

Kui vahel tundub, et üksi
jooksed keset kõrbe,
Camelbagis vaid kaks tilka vett,
olukord tundub lootusetu,
Siis sulle, mu sõber
ühte soovitan,
ennast kõvasti näpista,
sest see on vaid uni.

Miks peaks normaalne inimene üksi kõrbes jooksma,
erandiks või ainult Forrest Cumpi tuua.

Vaata, mis Jake'iga juhtus, ehk C-klassi Lada on päris kuum

Jake sõitis Ladaga,
ta erines massist,
oleks see siis tavaline Lada,
aga ei, see oli äriklassist

Miks peaks keegi Ladat tahtma?
Kas teda sundis vene maffia?
Eile Jake leiti kraavist,
Sõitis koju Tõlla trahtrist.
Sellest väga Jake ei hoolind,
et tal polnud kainet rooli.

Nüt ta viidi Maarjamõisa,
me võime siit moraali leida,
Et erineda massist,
vaja pole Ladat äriklassist,
Ausalt, ma ei ole rassist,
Lihtsalt, vaata, mis Jake'iga juhtus.

Helkur käib paremal pool

Helkurvestiga parakas,
mulle aknast sisse vaatas,
Lumepalli vastu akent,
täie hooga virutas,
taskulambiga siis minu tuba,
veidikene valgustas.

No minu mõistus küll ei võta,
kuivõrd pikk võis olla ta,
maapinnast mu toa aknani,
kõrgust meetrit kolm või nii.
minu oma vaimu vili,
karjub mulle rõvedusi,
"Tule kohe välja!" lõugab,
kardina siis ette tõmban.

Kogemus see oli veider,
milleks parakale helkurvest,
Küll see tont oli reaalne,
lumehang kubiseb jälgedest.
Tõmban kardinad ette,
nii igaksjuhuks.

Lk 75

Kõige mahlakamad sõnad,
jätan homseks,
kui vaja,
ÕS-ist juurdegi otsin.

Mida kokku veerida raske on,
välja jätan, sinnapaika,
oma keelt väänata,
tulutult piinata,
raskusest kange on.

Avan ÕS-i, tolmune,
otsin sõna, siin neid tuhandeid,
Ma päris täpselt ei tea isegi,
mida otsin,
Kuid olen kindel,
eile oli see sõna veel siin,
leheküljel seitsekümendviis.

Oli teine päris raske,
kuid iseloomustas sind,
Oh, kui ma vaid teaks,
äkki oli...
...asjatundlik.

Ülim asendamatus

Kiharad libisemas nilbelt läbi näppude

tunnen, käed on karvadest karmilt ümbritsetud

juuksed pigistamas kinni minu verejooks

nagu viinapuuväädid, kasvamas ümber puu,
kätte ei neid sealt enam saa

meelehetlikult kisun,

alla pean andma

su salgud minu rammust võitu on saanud

Nopin ühe marja,

jälle, mari tundub magus

Löön, karvase käega vastu karvast rinda,
ütlen, sellest puust nopin vaid mina!

Hernehirmutise ehitan, et sind kaitsta

mõtet ei saaks maha laita

kui leiaks vaid õlgkübara,
mida suruda pähe, Hernehirmutisele.

Kui sinu marju pole ammu maitsnud,
tunnen sõltuvust, lausa iiveldama ajab,
proovin sünteesida sinu marjade maitset,
ma vajan kaitset...

Tänaval kapuutsiga mees, diiler,
proovin leida sinu aseainet,
maitsen e-d, kokaiini ja amfetamiini,
kui miski ei ole nii hea.
Tean, su endale saama, pean,
sinu ensüümi,
mujalt, raske on saada, nii head.

meeleheites viimses,
sidruneid pigistan,

et saada mahla

mis asendaks sind.

kuid vaid korraks,
ei suuda mõelda sulle,
sest liiga hapu sidruni valisin.

Mõtlen, sina pole ju hapu?!
Miks ei valind ma midagi muud,
näiteks viinamarja.
Ennast sarjan.

Kuidas me sõpradega võrri putitasime

Kallis, su käed on nii soojad,
las ma hoian neid pihus,
Sa kui radiaator sooja toodad,
kuidas hoiad oma küttearved kontrolli all?

Külm talv, ma ise kui Edward Cullen,
alajahtund käsi taskus soendan,
Su kehasoojusest ma enda käsi tunnen,
Sa minu jopetaskus eurosente loendad.

Järsku mingi vant, ei tea kust,
karjub üle bussijaama hoovi,
kutt on küürus, nägu must,
ta suitsuostuks raha soovib.

Mul just hakkas soe,
nüüd paljakäsi sente loen.
Viskan talle kakskend senti,
õu, vänt, ära sega me romanssi.

Ütlen, "suits ei ole tervislik",
vastab "Mina juu ei oska kitarri mängida" - suht imelik.
Saanud oma kätte raha,
viisakalt kaob nurga taha.

Nojah, siis, kallis, kuhu jäimegi?
No mõni tüüp oskab ikka ära rikkuda!

Sa oled ilus.

Terve päeva tundsin,
miskit oli puudu,
kuid mis,
oh kui ma vaid teaks.

Õhtul teada sain,
sind polnud msnis.
Terve päeva jooksul
sain sult ainult ühe messi!!!

Sinu naljade üle naermine,
msnis,
tekitab minus virtuaalseid kortse.
Paneks ühe smaili veel,
vaatab, mis see teeb...
Kuid tulemus on sama,
Juba mulle nagu tava,
lisada smail lause lõppu,
see on sinu naeru tõttu.

Kallis, räägime numbrite keeles,
sellest aru ma ei saa,
ehk nii ongi parem,
ei teki virtuaalset kortsu nii,
Mis valemiga mind sa armastad?
Kuidas kiindumust arvestad?
Mina ainult korrutan,
see on see kui miksikeses,
ainult seda taset teed.

Või veel parem, lähme art cafesse,
ma pole veel su silmi lugend
Tahad, ma ostan sulle ühe latte?
Ah mis sa nüüd, sa oled vaene tudeng

Nojah, kallis, eks sa ise tead,
jätan vahele mõned read....



Ega kõigest kaa ei kirjuta,
aga muidu meil koos on huvitav.
Alguses ma ehk tundusin ülbe,
ja minu jutki tundus nilbe.
Aga sinu kohta ainult ühte
asja olen mõtlend.

Armas...

Ma tean, sa loed seda ise kaa.
võibolla peale seda mulle näkku naerad,
kuid riime eelnevaid see ära ei nulli,
minu tunded konstantsed on ma ei pulli

Haldjast ristiema

Kord varakevadel, me lilli nuusikisime,
meie õnnetuseks, need olid moonid xD
 Me ennast hästi tundsime,
 jah, nüüd sa noomid.

Ning korraga, siis hangusadu,
ma oleks näinud nagu...
Kuid mind hangusurma eest,
päästis korraga üks eit..
Ta meenutas mul tegelt meest
Mõtsin, mis olla võiks ta reit.


Moonilaks tegi ta vuntsid
veidral moel seksikaks.
Järsku tabas justkui välk mind,
ou, homofiiliasse sa ära lange...
(Järgnevad 4 rida on Anq looming)  :D:D
need homo mõtted mind
kaineks kohe hirmutasid.
Silme ette tuli naise rind                  
ja mehe kombel irvitasin.



Moonilaksu all mind tabas tõde
ma pole oma venna õde.
Mu ema minu isaga on sugulane,
ja minu Pontu pole kasslane.

Eile veel (soovisin olla räppar)

You! Bratt ma tahaks räppida,
räpin sul kõrvad rooja voolamaiie,
Bratt, tahaks suuri sõnu teha,
kerbsepesa teen suurte sõnademaiie.
Kätega teeks suure linna,
Elleroo elleroo.

Võtan luulest viimast piiska,
pigistan kui kohupiimapakki,
Oma enda stroofidega priiskan,
õhtuti kruvin automakki,
Äkki juhtub juhus pime,
ja saan kuulsaks üleöö,
Lootus kuulda enda riime,
tahaks endal blibgbling vööd...

...kui ma juba sündisin siia hiphop kultuuri.

Elleroo, Elleroo




"Eriti irooniline on kui mingid tüübid a la grossi poeg laulavad "Sündisin siia hiphop kultuuri..."  
 mis ajast hiphop kultuur vanemate kulul autode sodiks sõitmine on?!" (Anq)

Abieluettepanek

Ühiselamus keedan spagetti,
kurkumipuuduses mina ei kannata,
üks tüdruk lasi puhketoas ketti,
no ära joo kui ei kannata.

Tudengielu, see on ju rõvedus,
oh, saaks läbi juba see piin.
Keedad nuudleid, see suisa vaesus,
mõni toidust ei hooli, oleks vaid viin.

Pilt

Pilt piltitegevast inimesest
tegemas pilti piltitegevast inimesest
tegemas pilti piltitegevast inimesest
tegemas pilti piltitegevast inimesest.

Pildi taustal võib leida pildi piltitegevast inimesest,
kes teeb pilti piltitegevast inimesest,
kes teeb pilti koerast, kellel on hambus pilt piltitegevast inimesest.
Jälk.

Tõde sinu vales

Tõehetked sinu valedes,
need kerged ära on tunda,
kui tunneksin su valesid.

Kuid valed, need üle huulte sul,
liiga kerged on tulema.
üritada end takista sa ei proovi.

Kui kõik purunenud on,
sul nii tundub,
tahan et teaksid,
kes olen...
-Olen tõde-

Kõne Narniast

Nemad helistasid...
Mis nad tahtsid?
Rääkida tahtsid...
Millest te rääkisite?
Narnia viimase osa reitingutest.
Okei.

Seotud käed, ehk 30 veel

Ainult 30 veel,
jäänud lõpuni,
et alata uuesti.
Mõttes järge ajada,

arvelauda vajama,
Arvusid taga ajada,
sõnu kokku veerida,
Vahest raske on,
alla andmine,
välistatud,
Lootusetust kütma.

Saingi arvelaua,
nüüd keelega,
lükkan nuppe,
sest käed on mul seotud.

Vanamees

Tänaval, neljakäpukil,
roomab, päevinäinud mees,
silmad maas, otsib vist,
midagi, mis omaks väärtust,

Oleks lollitemp juu,
otsida väärtusetut.
Peatun, küsin lahkelt:
Vajad abi, vanamees?

Mühatab...
raske välja lugeda,
kas oli jaatus see või eitus.
Jätan sinnapaika...

Sossaieti

Ühiskonna survet oma õlgadel,
tunnen, see suruks mind alla,
oma taldade alla,
kui ma oleks nõrk ja üksi.
Küsin, miks sa mind kardad,
Ühiskond?

"Ma ei karda!" ütleb,
Ta hääles värinat tunnen.
Vibraato.
Uus generatsioon, pead tõstmas.
"Kardad, ära valeta!" ülen,
Mu hääl on kähe,
aga mitte hirmust,
suitsust samuti mitte,
hommikul külmetasin veidi.

Ootamine, oletamine,
aja parajaks tegemine,
72 tundi,
pakub kauapüsivat kaitset,
maist, ma sest ei hooli.
Ärkan hommikul, läen kooli.

Eriti ei viitsi,
tooli külge ennast siduda proovin,
Kuid ei leia nööri,
piisavalt tugevat, mis mind kinni peaks.
Kooli ikka lähen,
haridust, et saada harituks,
vaja on, väidetavalt,
kuid ei julgeks väita,
et oleks loll ma.

Mõttekus vs. mõttetus

Mõttetust sorteerida mõttekast,
mõttesalve nurgas kaste kaks,
mõttehunnikust haaran mõtte,
mõtlen, süütaks mõttelõkke,
ei saa head nahka sellest mõttest,
heidan mõtte kasti millel kirjas "mõttetus".

Teine mõte, mullane on pisut,
mõtet puhastan, karvase keelega,
karvaselt,
miks pole kartulatel karvu?!
keldris külm küll on ju.
Mõte tundub nilbe, jälle,
lendab samasse kasti.

Mõttetud mõtted kevadel,
panen mulda,
idud idandan, ehk muutub,
mõttekamaks.

Mõttetuse ülekaal on,
kui mõtted mõeldud,
Mõttetu.
Mõttekuse kasti põhjast haaran mõtte,
idust, mõte siputab, veel.
Ennäe, imet, see mõte karvane on.
Sellel mõttel silmad on, ja suu,
ta haiseb...
teiste mõttekuste peale laseb.
See on hoopis rott, mõttetu.

Grossi toidukaubad

Grossi toidukaupluse koridoris,

Kahe ukse vahel, haiseb.

Kolme jalaga taks,

istub lõa otsas

niutsub.

Max.

Nukker.

Perenaine tal,

veidi asotsiaalne.

Jopet õmmelnud korduvalt on

ja oma käekotti parandanud teibiga.

Ta karjub poemüüjate peale,

„Avage veel üks kassa.

Miks te ei tööta?“

Avatakse,

kassa.

Naine nüüd,

euro stardipaketi,

võtab oma tengelpungast,

hakkab lugema ühesendiseid,

korduvalt eksib lugedes, hakkab otsast peale, jälle...

Hullumajas hulluks hullunud hull hullab- hull vist

Ma ärkan toas,

Toas, mis on võõras,

Midagi ei mäleta,

Ainult sinu silmad,

Tuba on valge,

Põrand, seinad ja laed,

Aknaid ei ole ning

Ukse ees on trellid.

Järsku mul koidab,

Mis asutus see olla võiks,

Seintes mu karje kajab,

MA OLEN HULLUMAJAS!!!

Laske mind välja,

Siit rõvedast majast,

Ainus mis ei ole valge,

On voodis linad kollased,

Aga vastuseks mu karjele,

Kõlab valvearsti koputus,

„Raisk, kasi magama!“

Aga seda ma ei taha,

Sest kollased linad,

Need ei eruta mind.

Ma ärkan aasal,

Aasal, mis täis lilli,

Midagi ei mäleta,

Ainult sinu silmi.

Aas täis on päikest,

Mesilased sumisemas,

Seinu ei ole,

Mul siin hakkas juba meeldima.

Aga järsku ma ärkan,

Olen samas valges asutuses,

Seintesse mu karje kajab,

MA OLEN HULLUMAJAS!!!

Laske mind välja,

Siit patjadega täidetud toas,

Tahan siit ära,

Aasale, mis lilli on täis....

Jääkaru kommilaul

Loomaaias talv on kätte jõudnud,

Jääkaru lemmikaastaaeg on see ju,

Basseiniääres närib hülgepoega kummist,

Ta on purjus rummikommist,

Mille viskas talle alaealine

Nolk vist teadnud mis ta teeb.

Korraga siis purjus jääkaru,

Võttis kokku oma jõuvarud,

Murdis oma puurist välja,

Ta tundis liha järgi nälga

Samal hetkel nägi toda,

Alaealist poisinaga,

Vastamisi karuga,

Poiss hirmunult sõi lagritsaid.

Ta seisis oma kuseloigus,

Karu mõtles ainult toidust.

Lõi poisile ta kätte hambad,

Aga samal hetkel justkui lambaks,

Muutus ta kui tundis maitset,

See oli lagrits...

Poisi käe siis välja sülitas,

Selle lagritsaga asendas.

Kuni otsas oli see,

Tahtis juurde saada veel.

Varsti roosat õhupalli,

Teiselpool lumevalli,

Nägi purjus valge karu,

Ning ta jälle kaotas aru.

Pallile siis järgi lippas,

Palli nöörist kinni haukas.

Õhupall see tõstis karu,

Suure tamme ladva manu,

Ning siis suurem tuuleiil,

Karu linnapeale viis.

Karu oma sabaga,

Tüüris palli kuhu vaja.

Järsku lõhna tundis mida tahtis,

lagritsat, ta seda jahtis.

Allpool nägi kommipoodi,

Kuhu komme just ka juurde toodi.

Ta maandus otse parklasse,

Lõi käega kommipoe aknasse.

Poemüüaja, nähes punavalget mesikäppa,

Ehmus veidi, aga seinalt püssi võtma,

Haaras automaatselt tema käsi,

Ning siis purjus karu maha lasi....

Tuiskab, Pärnu rannas

Tuiskab, talvel, pärnu rannas,
külmapoiss minu paljas kannas.

Oh, Jumal, veidi sooja annaks ta,

Muidu ujuma küll ei minna kannata.

Jalga vastu üht teist rannalist,

Löön, on mees siin suvest saati vist,

Korisedes, vaevaliselt napis rõivas,

Kerget põletikku poeb vist kopsus.

Eemal mändide vahetus läheduses,

Näen kringliks külmund meest ja naist,

Lumehanges istumas üksteise läheduses,

Nad suudlevad üksteist.

Võrkpallurid on lumevallis,

Hoolimata külmast taovad palli,

Ma ei viitsi lugeda mängu seisu,
jätkan parem oma rannareisu

Heidan seljast oma riided,

Rannas riietes on ainult piider.

Paljalt jooksen sinna kus on jääauk.
August pea pistab välja vana rauk.

Ja ta seletab, et ...

...

juba vanarahvas ütles et,

noored, ärge kartke merevett.

Ja kerge külmetuse vastu aitab

Supilusikatäis mett...

...Koos piimaga....

Ja viinaga......

Kui oled karsklane sa,

Siis aitab viinasokist kaa...

Vana rauk siis jälle kaob,
vaikselt jääkaane alla vaob.

Aga õnneks rannal seisab,

Suuskadega vetelpäästja.

Ta jääpeal laseb uisusammu,

Õppis seda koolis ammu.

Kaela ümbert päästerõnga,

Võtab ja siis vette viskab

..ise seletab, et....

Aga juba vanarahvas ütles et,

noored, ärge kartke merevett.

Ja kerge külmetuse vastu aitab

Supilusikatäis mett...

...Koos piimaga....

Ja viinaga......

Kui oled karsklane sa,

Siis aitab viinasokist kaa...

Mõte

Mõttelend, mõttelend,
Lase mõte vabaks, vend,
Piire ära mõttele sa sea,
välja ütlema just sa ei pea,
kõike, mida mõttelend toob pähe,
idiootuseid, neid pole vähe,
Ma tean, sest minu mõtted,
täis on neid kui ma mõtlen,
Kas peaksin vähem mõtlema,
et ei peaks välja ütlema,
mõtteid, mis veidi totrad,
oh, mul neid on ohtralt.

Kui ei saaks välja öelda lolluseid,
asju, mis tunduvad ehk veidrad,
siis vist poleks öelda miskeid,
mõtteid, mis oleks täitsa vabad,
Lollustest, mis välja ei saaks mõelda,
ning peale seda kohe välja öelda.

Kas peaksin mõtlema ehk enne,
kui öelda välja lollust jälle,
Kaasinimesi ajada vihale,
panna kaasa mõtlema oma mõttele,
Mõttele, mis vahest tundub nilbe veidi,
kuid hoopis teises perspektiivis,

             geniaalne,
.........originaalne

Järelduse ainsama võin nüüd kohe teha,
mida välja suudaks mõelda kõige targem meha,
Piir õhuke on geniaalsuse ja totruse
vahel, jään vait nüüd, enne kui ütlen mõne uue lolluse.