Ülim asendamatus

Kiharad libisemas nilbelt läbi näppude

tunnen, käed on karvadest karmilt ümbritsetud

juuksed pigistamas kinni minu verejooks

nagu viinapuuväädid, kasvamas ümber puu,
kätte ei neid sealt enam saa

meelehetlikult kisun,

alla pean andma

su salgud minu rammust võitu on saanud

Nopin ühe marja,

jälle, mari tundub magus

Löön, karvase käega vastu karvast rinda,
ütlen, sellest puust nopin vaid mina!

Hernehirmutise ehitan, et sind kaitsta

mõtet ei saaks maha laita

kui leiaks vaid õlgkübara,
mida suruda pähe, Hernehirmutisele.

Kui sinu marju pole ammu maitsnud,
tunnen sõltuvust, lausa iiveldama ajab,
proovin sünteesida sinu marjade maitset,
ma vajan kaitset...

Tänaval kapuutsiga mees, diiler,
proovin leida sinu aseainet,
maitsen e-d, kokaiini ja amfetamiini,
kui miski ei ole nii hea.
Tean, su endale saama, pean,
sinu ensüümi,
mujalt, raske on saada, nii head.

meeleheites viimses,
sidruneid pigistan,

et saada mahla

mis asendaks sind.

kuid vaid korraks,
ei suuda mõelda sulle,
sest liiga hapu sidruni valisin.

Mõtlen, sina pole ju hapu?!
Miks ei valind ma midagi muud,
näiteks viinamarja.
Ennast sarjan.