Ma ärkan toas,
Toas, mis on võõras,
Midagi ei mäleta,
Ainult sinu silmad,
Tuba on valge,
Põrand, seinad ja laed,
Aknaid ei ole ning
Ukse ees on trellid.
Järsku mul koidab,
Mis asutus see olla võiks,
Seintes mu karje kajab,
MA OLEN HULLUMAJAS!!!
Laske mind välja,
Siit rõvedast majast,
Ainus mis ei ole valge,
On voodis linad kollased,
Aga vastuseks mu karjele,
Kõlab valvearsti koputus,
„Raisk, kasi magama!“
Aga seda ma ei taha,
Sest kollased linad,
Need ei eruta mind.
Ma ärkan aasal,
Aasal, mis täis lilli,
Midagi ei mäleta,
Ainult sinu silmi.
Aas täis on päikest,
Mesilased sumisemas,
Seinu ei ole,
Mul siin hakkas juba meeldima.
Aga järsku ma ärkan,
Olen samas valges asutuses,
Seintesse mu karje kajab,
MA OLEN HULLUMAJAS!!!
Laske mind välja,
Siit patjadega täidetud toas,
Tahan siit ära,
Aasale, mis lilli on täis....
No comments:
Post a Comment