Sossaieti

Ühiskonna survet oma õlgadel,
tunnen, see suruks mind alla,
oma taldade alla,
kui ma oleks nõrk ja üksi.
Küsin, miks sa mind kardad,
Ühiskond?

"Ma ei karda!" ütleb,
Ta hääles värinat tunnen.
Vibraato.
Uus generatsioon, pead tõstmas.
"Kardad, ära valeta!" ülen,
Mu hääl on kähe,
aga mitte hirmust,
suitsust samuti mitte,
hommikul külmetasin veidi.

Ootamine, oletamine,
aja parajaks tegemine,
72 tundi,
pakub kauapüsivat kaitset,
maist, ma sest ei hooli.
Ärkan hommikul, läen kooli.

Eriti ei viitsi,
tooli külge ennast siduda proovin,
Kuid ei leia nööri,
piisavalt tugevat, mis mind kinni peaks.
Kooli ikka lähen,
haridust, et saada harituks,
vaja on, väidetavalt,
kuid ei julgeks väita,
et oleks loll ma.