Jääkaru kommilaul

Loomaaias talv on kätte jõudnud,

Jääkaru lemmikaastaaeg on see ju,

Basseiniääres närib hülgepoega kummist,

Ta on purjus rummikommist,

Mille viskas talle alaealine

Nolk vist teadnud mis ta teeb.

Korraga siis purjus jääkaru,

Võttis kokku oma jõuvarud,

Murdis oma puurist välja,

Ta tundis liha järgi nälga

Samal hetkel nägi toda,

Alaealist poisinaga,

Vastamisi karuga,

Poiss hirmunult sõi lagritsaid.

Ta seisis oma kuseloigus,

Karu mõtles ainult toidust.

Lõi poisile ta kätte hambad,

Aga samal hetkel justkui lambaks,

Muutus ta kui tundis maitset,

See oli lagrits...

Poisi käe siis välja sülitas,

Selle lagritsaga asendas.

Kuni otsas oli see,

Tahtis juurde saada veel.

Varsti roosat õhupalli,

Teiselpool lumevalli,

Nägi purjus valge karu,

Ning ta jälle kaotas aru.

Pallile siis järgi lippas,

Palli nöörist kinni haukas.

Õhupall see tõstis karu,

Suure tamme ladva manu,

Ning siis suurem tuuleiil,

Karu linnapeale viis.

Karu oma sabaga,

Tüüris palli kuhu vaja.

Järsku lõhna tundis mida tahtis,

lagritsat, ta seda jahtis.

Allpool nägi kommipoodi,

Kuhu komme just ka juurde toodi.

Ta maandus otse parklasse,

Lõi käega kommipoe aknasse.

Poemüüaja, nähes punavalget mesikäppa,

Ehmus veidi, aga seinalt püssi võtma,

Haaras automaatselt tema käsi,

Ning siis purjus karu maha lasi....